Fantaseerimise oskus võib päästa situatsiooni

Ükspäev toimus meil töö juures supervisioon. Esmakordselt. Rahva (meie) tungival nõudmisel. Sest mujal maailmas see ju toimib. Ja meil on ka vahel olukordi, kus sa lihtsalt vajadki oma emotsioonide välja oksendamist. Ehedalt. Nii nagu hetkel tunned. Pisaratega! Ja nüüd meil oligi esimene selline supervisioon, mis kestis kaks tundi ja mulle meeldis.  Hoolimata sellest, et ühe grupi harjutuse käigus, kus me pidime ruumis ennast meeldiva ja ebameeldiva joonel paigutama punktis, kus me meie arust asume arvestades meie soovi tööle tulla ja seal olla, paiknesin ma diagonaali maksimaalsel meeldimise punktil surutuna ruumi seina vastu. Kogu selle jutu point on see, et mulle meeldib mu töö väga ja ma viibin 90% ärkvel oldud ajast tööl. Eriti nüüd, kus ma läksin magistrisse...

Sotsiaalpedagoogika seminari kodutöö oli ühe sotsiaalsete vajadustega inimese hindamine CARe plaani järele. Hindamiseks andis õppejõud tabeli, kus oli CARe plaani 5 sammu olemas, mis aitas inimest hinnata.  Tahvli ees seistes oli vajalik kirjeldada hinnangut meie poolt valitud inimese staatusele, motivatsioonile, oskustele, praktilistele oskustele, sotsiaalsele taustale. Mul oli 56aastane vähihaige patsient, kelle ma hommikul välja mõtlesin. Ettekande ajal hoidusin vaatamast Marleeni poole, et mitte naerma pursata, kuna ta teadis, et mu patsient on fantoom. Väljamõeldud tegelase puhul ongi see, et oma fantaasias saad sa talle kohe välja mõelda just selle puuduse või boonuse nagu sa heaks arvad. Kohale saabudes ütles Kaire, et fantaasia eest 5+. Marleen lihtsalt itsitas. Miks mitte, luuleanne pole kasin.  Kui saaks kuidagi selle aasta ka lõpetada positiivsete tulemustega!

Tänan väga, tunnen end nüüd päris hästi.

Aga peale oppi oli sitt olla. Naabrinaine laristas magada kõhuli ja selili ning ei kaevanud millegi üle, kui opilt tagasi toodi. Muud kui torkis, et kirjuta blogi, kirjuta-kirjuta, muidu arvavad veel, et oled surnud. Aga mul oli täiega sitt olla. Kõhul oli 5 väikest haavakest, ilgelt pirakas dreenivoolik ja 9 õmblust. Hoolimata minu erialasest kokkupuudetest erinevate paranemis ja lagunemisastmetes haavadega, ajas paljas mõte dreenivooliust minus endas mind iiveldama. Või oli see manustatud ravimite kogus. Selge oli see, et neljapäeval ma koju ei saa. Ja reedel ka mitte.

Doktor Sillakivi nägu oli kõik selle aja, kui mina temaga kohtusin, nalja täis ja vastas igale küsimusele „No vaatame.“ Ma arvan, et isegi kui ta nutaks, näeks ta välja, nagu läikiv rõõmurull. Tema kaunis väike blond resident, kelle nime ma enam ei mäleta, oli väga tõsine naisterahvas. Tema andis ka kõik vastused. Ja nii ta andiski teada, et koju saame alles laupäeval. Laupäeval… ema teab, et ma olen Tallinnas ning saabun tagasi neljapäeval (nii ma positiivsuse tuhinas arvasin). Aga mul oli sitt olla ja ainus valuvaigisti oli paratsetamool, mida ma võisin iga 4 tunni tagant saada. Kõige tipuks tõusis mul neljapäeva õhtuks ka subfebriilne palavik. Paratsetamooli foonil… Kõik on nii persses!

Doktori käest pressisime välja, mis opil juhtus. Naabrile tehti bypass (möödajuhitud ing. k.) lõikus ja mulle sleeve (varrukas ing. k.) kuna mul eemaldati ka sapipõis ning doktori sõnul oli operatsioon liiga pikaks venimas. Kuradi varrukas! Mul oli tunne, et mul on perse peal lamatis sellest, et pidin selili magama! Naabrinaine muudkui nuias, et aja kark alla, lähme jalutame. Oleks mul bypass, siis küllap oleks ma ka selline energia rull.

Selgituseks: bypass opi puhul lõigatakse peensool mao otsast lahti ja ühendatakse söögitoru maopoolse osaga. Ma päris täpselt ei saanudki aru, kuidas see magu sinna tilpnema siis jääbki. Sleeve´i puhul aga palistatakse maokeha kahe õmblusega risti kinni ning lõigatakse keha osa kahe õmbluse vahelt läbi ning sikutatakse läbi ühe ava välja. Jääbki selline torujas maokeha nagu peensoole pikendus. Enamlevinumaks tüsistuseks on kõhukinnisus...

Koju saamise tingimus oli see, et suudad poolteist liitrit vett ära juua, kuid terve esimese päeva oli mul isegi keelatud igasugune joomine. Hiljem doktor seletaski, et sleeve lõikikuse puhul saabki alles järgmine päev juua. Ma ei jõudnud seda järgmist päeva ära oodata, selline janu oli. Kuid kui see teine päev kätte jõudis, oli mul tunne, et mu veesoon on kinni õmmeldud. Või avaus söögitorust makku või sellesse, mis sellest järgi oli, oli nii kitsas, et vesi vaevu sealt läbi mahtus ning ma tundsin, kuidas ta sellest august plubinal läbi läks. Ja raibe kuidas ajas iiveldama. Sellel naeruväärsel hetkel mõtlesin küll, et nüüd on elu perses ja sealt seda välja sikutada enam ei jõuagi.

Nüüd, kolm kuud hiljem sellele kõigele tagasi mõeldes, on päris lõbus. Hetkel kaalun 127 kg, mis teeb kogumassi kaoks umbes 24 kg. Mingi aeg 130 kg juures kaal seisis ja keha üritas šokiga harjuda, kuid nüüd tasapisi langeb jälle. Ikka ja jälle küsitakse, et noh, kui palju kavatsed kaalu langetada. No eks ikka nii palju, kui langeb, ma arvan. Arsti sõnul on selline keskmine langus 50 kg. Siis tähendab see mulle 100 kg. Seega ka minu esimene siht on saada kaal vähemalt 99 kg. Ideaalis oleks ma häpi, kui saaks 70 kg ligi. Aga 70 olin ma viimati põhikoolis, nii et ma väga palju ka ei loodaks. Hea kerge on küll olla isegi nüüd. Söömine on ka okei. Pelgasin algul, et nüüd on sushiga lõpp, aga täitsa edukalt saan hakkama 4 sushirulliga. Eriti tarmukatel päevadel isegi 6-ga, aga seda väga harva. Või kui sushirullid on väikesed. Tavaliselt lasen ikka 4 kaasa pakkida. Enne oppi oli nalja asi 16 rulli alla kugistada vaata, et veel koos pulkadega.

Ettvalmistus ja minek

Tänan küsimast, magasin hästi. Ärgates oli mõru sitamaitse suus ja käsi oli surnud. Õde jagas kraadiklaasid meile poolsegastena kätte ja lasi meil veidi toibuda enne kui instrumente ära tuli korjama. Naabrinaisel oli 36,1 ja mul 64,4 kraati Celsiuse järgi. Mõru maitse suus paneb mind tegema uusi tõotus "never ever again". Naabrineiu laenab mulle oma hambapastat ja ma lähen kratsin oma isiklikud ja riigi kikud kõik ilusti puhtaks. Pool pastast neelan alla, et mõru maitset hajutada.

Küsin lisaks ühe Microlaxi. Käin duši all ning kähku apteegis ning ostan kaunid trombi ennetavad sukad. Ja nüüd istun siin, kuulan kuidas Lou Reed laulab "It's just a perfect day"...

Operatsioon maotult põietuks

Siin ma nüüd olen. Abdominaalkirurgias. Kell on 7 õhtul ja ma olen olnud siin juba hommikust saati. Homme hommikul kell 9 olen laual siruli paljas nagu porgand, roheline kanüül veenis ja kusekott üle laua ääre rippumas. Kui pärastlõunal silmad avan, siis olen maotult sapipõietu. Kui kõik muidugi hästi läheb. Õnneks mingit maist vara mul ei ole ning pärandus näeb ette, et mu punane "rahakass" läheb Agele, ja minu testamendi täidesaatvaks jõuks on Katrin. Mitte, et asjad nõnda minna võiks, aga parem karta kui kahetseda ja kõigeks valmis olla. 

Niisiis. Siin ma nüüd olen... ikka veel. Kirurg käis vaatas sügavalt silma ja küsis jälle, et kas ma olen ikka kindel. No muidugi ei ole! Kaks aastat olen kaalunud ja vaaginud ning lõpuks paratamatusega leppinud. 38 aastat on mu kaal aasta aastalt ikka ümmargusemaks muutunud. Täna kaalule astudes oli see 151,7 kg. Valetab raisk! 3 kg valetab juurde! Mitte, et see siin ja praegu eriti oluline oleks, aga ikkagi... 3 kg Katrini kannil on tunduvalt rohkem märgata, kui mul. Minul aga 10 kg siia sinna ja keegi ei saa aru. Kui ma paar aastat tagasi oma maovähendus plaanist rääkis, siis meie trullakas Piret ütles kohkunult: "Ei, Heleri! Ära seda küll tee! Kõhnad inimesed lähevad kurjaks, aga ma pole veel ühtegi kurja paksu inimest näinud!" Hah! Veel üks lisatüsistuts, hihii!

Resident küsis, et kas ma dieeti ka olen pidanud. No miks ma siis ei ole. Kes meist siis poleks. Ainult, et koos dieedi lõpuga on alati kilod topelt tagasi tulnud. Viimane kord aitas dieet alla nii 20 kg. Siis kui Derekist lahku läksin ja kuid kurvastusest ei söönud. Peale seda tuli 35 kg ludinal tagasi. Aga ma ei kurda. Enamuse oma elust olen ma tegelikult täitsa hästi ära elanud. Viimasel ajal aga on paksus kahjuks kuidagi tervisele hakanud. Märkamatult on vererõhk hakanud ülemise normipiiri raames üles ja alla hakanud kõikuma ning põlveliigesed on hõredaks kulunud ning teevad päris valu kohe.

Kirurg ütles, et koju saame siis, kui peale operatsiooni poolteist liitrit vett ära joome. Mõni inimene ei suuda kolmandikkugi sellest kogusest terve maoga ära juua. No ütle nüüd... Age tuleks siia kinni panna!

Kuigi ma mitte teps ei kahtle, et tegelikult olen ma sisemuselt väga kaunis inimene, siis ei meeldi mulle siiski mõte, et keegi mu kõhus ringi sobrab, kopse ja makse üksteisest üle tõstab, soolikaid sõlme seob ning mu kauni sisemusega nii lähedalt tutvust teeb. Mul tuleb bariaatrilineoperatsioon bypass meetodil ning sapipõie eemaldus. Viimane juhul, kui kõik hästi läheb. Ja peale seda, kui mu sisemine ilu välja tuuakse, hakkan ilusaks inimeseks. 

Olen 4 voodiga palatis ning me oleme siin kahekesi. Minu kaaslaseks on samuti õe haridusega rõõmsameelne naisterahvas, kes on minust 10 aastat vanem. Aeg on tegelikult kulunud suhteliselt kiiresti siin omavahel lõmpsides. Aga jah, tegelikult ma kardan küll. Oleks päris ebaterve mitte karta. Ma kardan igasuguseid asju. Algul kartsin kõige rohkem kateetri paigaldust kuni keegi ütles, et see pannakse sipsti opi laual ära nii, et ma ei saavat arugi, pool uimas. Õnneks aga ütles õde meile, et kateetrid tavaliselt sellel opil ei panda, kui mingit erilist vajadust ei ole. Tadaaa! Päev on päästetud. Nüüd kardan ma dreeni kõhuõõnes, mis nii mõnigi kord on pandud, kui sapipõis on eemaldatud... Õnneks aitab tablet Somnols päris hästi selle öö üle elada. Päris hea, et homme esimene op.

Lähen teen nüüd Microlaxi ja siis käin duši all. Hoolimata sellest, et ma hommikul end kuuma veega küürisin, kästi mul ennast pesta veel õhtul ja hommikul. Tundun vist eriti räpasena neile...

Šveits: päev peale viimast päeva

Šveits: Viimne päev ja KLM

ikka veel teel koju

Šveits: Viies päev ja tugitooliväsimus

Kella poole kuue paiku koperdasin voodist välja, et kardinad eest tõmmata. Olin kindel, et päike on juba kõrgel ja ma olen igale poole sisse maganud. Aga väljas oli pime. Toas oli ka pime. Jalad olid kanged ja vasak põlv valutas rämedalt. Lohisesin käsikaudu toas ringi, sest kartsin varbaid voodi või tooli vastu ära lüüa. Akna all oli klaasist kohvilaud, millele kartsin ära lõhkuda. Tõmbasin kardinad eest ja hingasin kergendatult – päike ei olnud veel silmapiiril isegi kumama hakanud. Tahtsin voodisse tagasi. Ja siis see – KLINK-KLIRRR!

Seisin terve minuti pimeduses paigal. Nägin vaimusilmas lauda kukkumas tuhandeks killuks veel enne, kui minuni jõudis teadmine, et selline klirin ei saanud lauast tulla. Ja siis meenus, et koristaja oli laualt mu puuviljad ära koristanud ning selle paganama pokaali pesuruumist ära toonud ja sellele lauale pannud. Õnneks maandus see vist ainult karvasele vaibale, mis põrandat kattis ning killud ei tohiks olla mööda elamist laiali. Tegin suurema ring ümber arvatava õnnetuskoha. Olin nii väga väsinud ja vihane. Võtsin telefon laualt laadimast ning ronisin tagasi voodisse pannes telefoni käsikaudu voodi kõrval olevale kapikesele. Raputasin mõttes koristajale rusikat ning otsustasin mitte oma pead selle asjaga enam vaevata.

Telefon laulis. Silmi oli nii raske avada. Olin just und näinud, mille jätkumist tahtsin ikka veel näha ning keeldusin silmi lahti tegemast. Pissihäda oli aga nii suur, et see ei lubanud enam oma värvilisse unenäkku tagasi minna. Ajasin end püsti ja vetsu minnes mõtlesin, õllele külmikus. Koju ma seda raudselt ei vii. Ja šampus kah veel… Ei tea mis loengud hommikul on. Kas see oleks OK, kui ma lihtsalt esimesse veerandisse ei jõua? Teemad ka ei meenu, aga see arstlik jura on nii paganama keeruline. Ma võiks kuulata parem Kaare loengut sada korda. Vetsust tagasi tulles sean äratuse 7:30 peale. Lisa 30 minutit voodis annab ehk kergendust. Kardan, et mitte miski vägi ei aja mind üles, kui ma nüüd uuesti magama jään.  Vajun kiirelt pimedusse…

8.05 vedasin ennast toast välja. Jõuan kodus magada küll. Hommikusöögi lauas oli terve esimene saal tühi. Birgitta sättis esimese laua nurgas asju lauale nii, et ma panin koti teisele poole lauda toolile. Lena kõrvale, kes otsis juba söögipoolist. Mul oli hea meel tõdeda, et ma polnud viimane, kes sööma jõudis. Kui mõelda eilsele õhtule, siis tõenäoliselt oli seal hunnik inimesi, kes kavatsesid hommiku voodis mööda saata.

Hommikune teema on adjuvant- ja neoadjuvantravi rinnavähi puhul. Neli lugejat. Tähendab kannatab istuda. Valmistasin ennast kuulama kõiki neid uurimustöid, vaatama kõiki neid tabeleid ja imestama, mida need paganama lühendid tähendavad. Mõtlesin vaid sellele, et oluline on mitte magama jääda. Homme on viimane pool päeva ja õhtu viimastel minutitel jõuan Tallinna lennujaama. Magan lennujaamas pingil vist esimese bussini. Olin Jane Freimannile lubanud jõuda reede hommikul kell 9 kohtumisele Kersti Viitkariga. Olen ennast sidumas millegagi, millest mul ei ole õrna aimugi, aga ma olen kohutavalt põnevil. Loodan, et kõike persse ei keera.

Mamma mia! Lugupeetud ja vägaaustatud dr Wolfgang Gatzemeier tulistas meid väljakutsetest rinnavähi kirurgilises vallas sõnadega nagu kuulipildujast. Hoidsin pöialt, et ta ei minestaks enne loengu lõppu, sest mul oli kuri kahtlus, et ta ei hinganud vahepeal üldse. Pidin ise kirjavahemärke tema kõnes panema, sest muidu ei oleks ma aru saanud, kus lause hakkas või lõppes.